Kuidas LEI-d USA-s kasutatakse

Miks LEI-d USA-s kasutatakse

Ameerika Ühendriikides kasutatakse LEI koodi olukordades, kus ettevõtte tegevus puudutab reguleeritud finantstehinguid või professionaalset finantsteenuste kasutamist. LEI ei ole loodud üldiseks ettevõtte tunnuseks ega äriregistri asenduseks. Selle eesmärk on võimaldada finantstehinguid tehniliselt korrektselt töödelda olukordades, kus tehingute raporteerimine on kohustuslik. USA lähenemine on praktiline: LEI rakendub seal, kus finantsteenuse pakkuja peab tehingu kohta andmeid esitama ja kus juriidilise isiku üheselt tuvastamine on selleks vajalik. Kui sellist kohustust ei teki, ei teki ka LEI vajadust. Laiema regulatiivse ülevaate saamiseks vaadake meie üksikasjalikku juhendit LEI-kood USA-s: mida peate teadma.

Millistes olukordades muutub LEI USA-s tegelikult vajalikuks

LEI muutub USA-s vajalikuks siis, kui ettevõte osaleb finantstehingutes, mille kohta kehtib raporteerimisnõue. See puudutab eelkõige olukordi, kus tehingu teeb või vahendab reguleeritud finantsteenuse pakkuja. Tüüpilised olukorrad on: – derivatiiv- ja swap-tehingud – institutsionaalsed või professionaalsed väärtpaberitehingud – tehingud reguleeritud kauplemisplatvormidel – tehingud, mida pank või maakler peab enda nimel raporteerima

Sellistes olukordades ei ole LEI valikuline lisa. Kui LEI puudub, ei saa teenusepakkuja tehingut oma süsteemides korrektselt lõpuni viia.

Kelle nõue see praktikas on?

USA-s ei tule LEI nõue enamasti otse regulaatorilt ettevõtjale. Nõue tekib kaudselt läbi finantsteenuse pakkujate.

Reguleerivad asutused, nagu Commodity Futures Trading Commission (CFTC) ja Securities and Exchange Commission (SEC), panevad aruandluskohustuse pankadele, maakleritele ja platvormidele. Need teenusepakkujad vastutavad selle eest, et tehinguandmed oleksid korrektsed ja nõuetele vastavad.

Kui raportis peab olema juriidilise isiku identifikaator, siis peab teenusepakkuja selle kliendilt enne tehingu tegemist kätte saama. Praktikas tähendab see, et LEI-d küsib pank või maakler, mitte regulaator.

Dodd-Franki seadus ja raporteerimiskohustus

Ameerika Ühendriikides tuleneb LEI praktiline kasutamine peamiselt seadusest Dodd-Frank Wall Street Reform and Consumer Protection Act. Seadusega kehtestati finantstehingute aruandluskohustused pankadele, maakleritele ja kauplemisplatvormidele. Seadus ei nõua LEI-d otse ettevõtetelt, vaid kohustab teenusepakkujaid esitama reguleeritud tehingute kohta korrektsed ja üheselt mõistetavad andmed.

Selleks peab teenuseosutaja suutma tuvastada, milline juriidiline isik tehingu tegelikult sooritas. LEI on ülemaailmne juriidiliste isikute identifitseerimissüsteem, mida haldab Global Legal Entity Identifier Foundation (GLEIF), ja seda kasutatakse standardse identifikaatorina selle nõude täitmiseks. Seetõttu küsivad pangad ja maaklerid LEI-d enne tehingu tegemist – mitte oma äranägemise järgi, vaid selleks, et täita seadusest tulenevat raporteerimiskohustust.

Miks pank või maakler LEI-d nõuab

Panga või maakleri jaoks ei ole LEI kliendi mugavuse küsimus, vaid nende enda vastutuse küsimus. Kui nad ei saa tehingut nõuetekohaselt raporteerida, on probleem nende poolel, mitte kliendi poolel. Seetõttu ei lükata LEI küsimist edasi. Kui LEI on nõutud, küsitakse seda enne tehingu tegemist. Kui LEI puudub või ei ole kehtiv, ei saa teenusepakkuja tehingut oma süsteemis lubada, sest nad ei saa täita oma regulatiivset kohustust. Ettevõtja vaates võib see tunduda ootamatu või „varjatud“ nõudena, kuid selle taga ei ole eraldi otsust ettevõtja suhtes. See tuleneb teenusepakkuja kohustusest raporteerida tehing korrektselt.

Kuidas LEI praktikas ettevõtja jaoks avaldub

Ettevõtja jaoks avaldub LEI vajadus tavaliselt väga konkreetselt. Teenusepakkuja ütleb, et tehingu tegemiseks on vaja LEI koodi. Mingeid täiendavaid selgitusi ega eraldi protsesse ei järgne. LEI-d ei kasutata igapäevases äritegevuses, arveldamises ega lepingutes. Seda küsitakse ainult siis, kui ettevõtte tegevus jõuab finantstehingute tasandile, kus raporteerimine on kohustuslik. Kui ettevõte ei tegutse sellistes raamides, ei pruugi LEI vajadus kunagi tekkida. Kui tegevus muutub, tekib ka LEI nõue väga konkreetses tehingus, mitte abstraktse reeglina.

Rahvusvahelised ja piiriülesed tehingud

LEI vajadus tekib USA ettevõtetele sageli ka rahvusvaheliste tehingute kaudu. Kui tehing toimub panga või platvormi kaudu, mis tegutseb mitmes jurisdiktsioonis, kasutatakse LEI-d sageli ühise tehnilise standardina. Sellisel juhul ei tulene LEI nõue otseselt USA seadusest, vaid sellest, et teenusepakkuja peab sama tehingut käsitlema mitme regulatiivse raamistiku all. LEI võimaldab teenusepakkujal sama tehingut käsitleda mitme regulatiivse raamistiku all ilma eraldi erandite või käsitsi kontrollita.

Kokkuvõte

Ameerika Ühendriikides ei ole LEI üldine ettevõtlusnõue. Samas on see paljudes finantskontekstides praktiliselt vältimatu. LEI vajadus ei teki ettevõtte olemasolu tõttu, vaid ettevõtte tegevuse tõttu. LEI-d ei nõuta ettevõtjalt abstraktse reeglina. Seda nõuavad pangad ja finantsteenuse pakkujad siis, kui nad ei saa ilma LEI-ta oma regulatiivset kohustust täita. Kui see piir on ületatud, muutub LEI tehingu tegemise eeltingimuseks. USA kontekstis on LEI praktiline tööriist, mis ilmub välja ainult siis, kui ettevõtte tegevus jõuab reguleeritud finantstehingute tasemele. Kui see piir on ületatud, ei ole LEI enam valikuline. Kui Teie ettevõte on selle künnise saavutanud, saate oma LEI siin registreerida või seda uuendada.