Miks LEI ei ole lihtsalt formaalne kohustus
Paljud ettevõtted puutuvad LEI koodiga kokku olukorras, kus pank, maakler või muu finantsteenuse pakkuja ütleb, et LEI on vajalik. Sageli jääbki mulje, et tegemist on järjekordse formaalse nõudega, mis tuleb täita selleks, et tehing saaks üldse toimuda. Ettevõtte vaates näib LEI sageli kui number, millel puudub otsene praktiline väärtus.
LEI on globaalne juriidiliste isikute identifikaator, mida kasutatakse rahvusvaheliselt finantsturgudel ja regulatiivses järelevalves. Euroopa Liit on võtnud LEI laialdaselt kasutusele, kuna see võimaldab tehinguid, osapooli ja riske üheselt ning masinloetavalt siduda. Selle tulemusena saab järelevalvet teha automaatselt, piiriüleselt ja skaleeritavalt.
Miks Euroopa Liidus ettevõtetelt LEI-d nõutakse
Euroopa Liidu finantsturgudel toimub väga suur hulk tehinguid, milles osalevad juriidilised isikud. Need ei ole ainult aktsiate ostu-müügid, vaid ka tuletisinstrumendid, finantstagatistehingud, väärtpaberite finantseerimine ning järjest enam ka piiriülesed ja reaalaja maksed.
Järelevalveasutuste jaoks ei ole piisav teadmine, et tehing toimus. Neil on vaja aru saada, kes olid tehingu osapooled, kas need osapooled tegutsevad mitmes riigis, milliste instrumentidega ja millises mahus. Ilma ühtse identifikaatorita ei ole võimalik neid andmeid usaldusväärselt kokku siduda.
Ärinimed ei ole selleks sobiv alus. Need võivad olla sarnased, muutuda ajas või erineda keeleliselt. LEI lahendab selle probleemi, pakkudes rahvusvaheliselt standardiseeritud ja masinloetavat juriidilise isiku identifikaatorit, mida kasutatakse kogu Euroopa Liidus samadel alustel.
Mis juhtub pärast seda, kui ettevõttel on LEI olemas
LEI ei ole dokument, mida ettevõte esitab regulaatorile eraldi. LEI hakkab tööle tehingu tasandil. Hetkel, kui ettevõte osaleb tehingus, mille suhtes kehtib raporteerimiskohustus, lisatakse LEI automaatselt tehingu andmetesse.
Sellest hetkest alates liigub LEI koos tehinguandmetega läbi kogu järelevalveahela. LEI toimib võtmena, mille abil saab erinevatest allikatest pärinevaid andmeid kokku siduda. Ettevõtte jaoks toimub see taustal, ilma eraldi tegevuseta, kuid regulatiivses süsteemis on see keskse tähtsusega.
Kuidas pangad ja teenusepakkujad LEI-d praktikas kasutavad
Euroopa Liidus ei raporteeri ettevõtted enamasti oma tehinguid ise. Seda teevad nende nimel pangad, investeerimisfirmad ja muud reguleeritud teenusepakkujad. Regulatsioonid nagu MiFID II, MiFIR, EMIR ja SFTR määravad täpselt, millised tehingud tuleb raporteerida ja millises vormis.
Teenusepakkuja kogub tehingu andmed, lisab tehingu osapoolte LEI koodid ning edastab raporti järelevalvesüsteemi. LEI on siin kohustuslik andmeelement. Kui LEI puudub, on aegunud või ei vasta registriandmetele, ei ole raport tehniliselt korrektne ning tehingut ei ole võimalik nõuetekohaselt töödelda.
Kuhu tehinguandmed Euroopa Liidus liiguvad ja kuidas LEI seal rolli mängib
Euroopa Liidus raporteeritakse finantstehingud enamasti esmalt selle riigi finantsjärelevalve asutusele, kus pank või muu teenusepakkuja tegutseb. Riiklik järelevalveasutus toimib kogumis- ja valideerimiskihina, kontrollides raportite tehnilist vastavust ning edastades need seejärel edasi Euroopa Liidu tasandi süsteemidesse vastavalt konkreetsele regulatsioonile ja tehingu liigile.
Euroopa Liidu tasandil ei koondu kõik andmed ühte kohta. Sõltuvalt regulatsioonist ja tehingu tüübist liiguvad andmed erinevatele asutustele, kellel on selgelt eristatud rollid.
Väärtpaberitehingute, turu läbipaistvuse ja turukuritarvituste järelevalvega seotud andmed liiguvad eelkõige Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) süsteemidesse. ESMA kasutab LEI-d selleks, et siduda sama juriidilise isiku tegevus eri kauplemiskohtades ja eri riikides ning tuvastada mustreid ja riske, mida üksik riik eraldi ei näe. Siia koonduvad näiteks MiFID II ja MiFIR alusel raporteeritud väärtpaberitehingud ning investeerimisfirmade ja kauplemiskohtade andmed.
Panganduse ja maksete kontekstis kasutatakse koondandmeid European Central Bank järelevalve- ja riskihindamise raamistikus. Euroopa Keskpanga süsteemid saavad andmeid pankade ja makseteenuse pakkujate kaudu toimuvatest tehingutest, et hinnata süsteemseid riske, finantsstabiilsust ning piiriüleseid rahavoogusid. LEI võimaldab siin koondada ettevõtte tasemel andmeid ka olukorras, kus tehingud toimuvad erinevate pankade kaudu eri liikmesriikides.
Pangandussektori järelevalveraamistike, maksete ja vastavusnõuete kujundamisel mängib olulist rolli ka European Banking Authority. EBA ei kogu üksikuid tehinguid operatiivseks järelevalveks, kuid kasutab koondandmeid ning kehtestab tehnilisi standardeid ja juhiseid, mille alusel pangad ja järelevalveasutused LEI-d praktikas rakendavad.
LEI roll ei piirdu üksnes tehingute raporteerimisega. Kuigi LEI ei ole iseseisev rahapesu tõkestamise vahend, on sellel oluline roll vastavuskontrollis ja riskipõhises järelevalves. LEI võimaldab siduda tehinguid konkreetsete juriidiliste isikutega ka siis, kui need tegutsevad mitmes riigis või mitme teenusepakkuja kaudu. See toetab AML-analüüsi, kuna kahtlasi mustreid saab hinnata ettevõtte tasemel, mitte üksikute nimede või kontode põhjal. LEI muudab sellise analüüsi tehniliselt võimalikuks ja skaleeritavaks kogu Euroopa Liidu üleses järelevalvesüsteemis.
LEI EL-i makseraamistikes ja VoP-s
Lisaks traditsioonilistele väärtpaberi- ja finantstehingutele on LEI roll laienemas ka Euroopa Liidu maksete infrastruktuuri. Euroopa Liit on kehtestanud uued nõuded, mille eesmärk on muuta maksed kiiremaks, turvalisemaks ja läbipaistvamaks, eriti piiriülestes ja reaalaja maksetes.
Üheks selliseks raamistikuks on Verification of Payee (VoP), mis on osa Euroopa Liidu Instant Payments Regulation’ist. VoP eesmärk on kontrollida, kas makse saaja nimi vastab tegelikule kontoomanikule enne makse sooritamist. See vähendab pettuste riski ja eksituste hulka ning võimaldab makseid töödelda automaatselt ja usaldusväärselt.
LEI ei ole VoP-s iseseisev nõue igas makses, kuid sellel on keskne roll juriidiliste isikute üheses tuvastamises olukordades, kus makse osapoolteks on ettevõtted. LEI võimaldab siduda maksed konkreetsete juriidiliste isikutega viisil, mis on masinloetav ja piiriülene ning sobitub olemasolevate järelevalve- ja vastavusraamistikega.
Sellistes raamistikutes kasutatakse LEI-d samal põhimõttel nagu tehingute raporteerimisel laiemalt. See ei ole eraldiseisev andmeelement, vaid osa suuremast süsteemist, kus maksed, osapooled ja riskid seotakse ühtseks tervikuks. See on üks põhjuseid, miks Euroopa Liit on valinud LEI kasutamise ka uutes makse- ja vastavuslahendustes.
Miks teatud tehinguid ei saa ilma LEI koodita teha
Euroopa Liidu finantsjärelevalve on üles ehitatud automaatsele ja masinloetavale andmetöötlusele. Ilma LEI-ta ei ole võimalik tehinguid ettevõtte tasemel usaldusväärselt koondada ega võrrelda. See muudaks järelevalve käsitööks ja suurendaks oluliselt vigade ning kuritarvituste riski.
Sel põhjusel on kehtiv LEI number paljude tehingute puhul eeltingimus, mitte lisainfo. Tehing kas vastab tehnilistele ja regulatiivsetele nõuetele või seda ei ole võimalik nõuetekohaselt töödelda.
Kokkuvõte
Ettevõtte jaoks võib LEI tunduda kohustusena, mis tuleb täita tehingu tegemiseks. Euroopa Liidu vaates on LEI aga osa finantssüsteemi toimivast infrastruktuurist. See võimaldab automatiseeritud järelevalvet, piiriülest andmete sidumist ja riskide paremat hindamist.
LEI ei ole lihtsalt number. See on praktiline tööriist, mille abil saavad pangad ja regulaatorid finantsturge järjepidevalt ja usaldusväärselt jälgida.